Minu hobiaedniku elu on tänavu üsna kurb. Kui eelmisel aastal sai augustis juba natukenegi saaki korjata, siis tänavu tuleb sellest suu puhtaks pühkida. Hea õnne korral on see septembrisse lükkunud, halva õnne korral aga veelgi kaugemasse tulevikku.
Nii halba aastat pole mina isiklikult veel näinud. (Ma mõtlen selle aja jooksul mitte, kui köögivljalapike täiesti minu vastutusel on olnud.) Isegi redised ei tahtnud eriti kasvada. Esimese külvi järel õnnestus ainult 2 pisikest juurikat saada, praegu on peenral paar punast tegelast rohkem. Porgandeid pole harvendada vaja olnud, sest neid peaaegu et polegi. Õnneks leiab peenralt aga ilusad peedid, kui nüüd miski neid ära ei riku. *sülitab kolm korda üle õla*
Kõige paremini kasvavad porrud ja sibulad. Viimaseid ei tahtnud isegi vareselapsed mitte, kuigi proovimas nad neid käisid. Suured porrud on muidugi head, sest hiljuti saigi viimane sügavkülmas leidunud porrukarp tühjaks. Kasvuhoones olev kliima meeldib ka tänavu paprikatele, aga ükski kaun pole veel värvi muutma hakanud. Sellega on muidugi ka veel aega, sest taimed õitsesid hiljem kui tavaliselt.
Kui köögiviljakasvatus ei taha edeneda, siis korilase elu on siiamaani päris hea olnud. Alguses olid hapuoblikad ja metsmaasikad, millele järgnesid muulukad. Viimaseid korjasin ja kuivatasin ka tee jaoks. Õnnestus ka vaarikaid korjata, aga seda ainult tänu marjakoerale, kelle nina need välja nuuskis. Praegu on põldmarjade kõrgaeg, aga need kutsale eriti ei tundu meeldivat. Ka esimesed võis praetud seened on sel aastal juba ära olnud. Kahjuks pole veel õnnestunud koera seeni otsima õpetada. Kui ta selle triki ka selgeks saab, siis vallutame me maailma :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar