Kuna käes on maikuu ja suur kevad, siis on kõigi huulil üks küsimus. Vähemalt mulle tundub nii. Samas, pean tunnistama, et mõned lihtsalt ütlevad, et mine nüüd edasi õppima. Küsimust alati ei esitatagi. Küll olen ma tark tüdruk, kes annet raiskab. Küll olen ma tubli tüdruk, kes sõrmenipsuga ülikoolidesse sisse saab. Igale poole, kuhu ma ka ei kandideeriks, saaksin kohe kindlasti sisse. Selline mulje on mõnele jäänud, nii et las olla. Ise küll nii enesekindel ei ole ega hakka kunagi olema. Mina kahtlen kõiges. Alati.
Justkui ma ise ei mõtle igal kevadel, et äkki nüüd... Mõtlen küll, aga siis tuleb elu jälle peale ning teeb omad korrektuurid. Seda ei ole kaartides näha, see pole tähtedes ette nähtud. Vähemalt pole senini olnud. Kõik ei ole alati nii lihtne kui pealtnäha paistab. Seda tuleb aegajalt inimestele ikka meelde tuletada, aga kõigi puhul pole ka sest kasu. Kui ikka inimene tahab teistele peale käia, siis tehku seda.
Mulle on isegi öeldud, et ma õpetajaks õpiks. Ma olen ilus sirge inimene ja nii tore on vaadata, kuidas keegi noor lastega tegeleb. Kas need just need kriteeriumid on, mille järgi amet valida, on küsitav. Ma pean ausalt tunnistama, et kunagi tegin teemal "kelleks tahan saada" referaadi just õpetajatest. See oli vist viiendas klassis. Ma ei mäleta, kas ma päriselt ka tahtsin õpetajaks saada või valisin selle lihtsalt seepärast, et midagi muud ei tulnud pähe. Muide, ma oleksin maailma jubedaim õpetaja, sest ma olen kannatamatu ja nõuan inimestelt korda. Vaesed lapsed, nad helistaksid kogu aeg oma emmedele-issidele, et need siis minu peale karjuma tuleks. Nad on ju ikkagi lapsed ja neilt ei saagi midagi nõuda.
See õppimise küsimus on nagu see kõigi poolt kardetud perekonnaseisu kohta urgitsemine. Eriti pidi seda pulmades täheldama või siis suguvõsakokkutulekutel. Mul on õnneks läinud, keegi ei ole küsinud, et millal ma siis mehele lähen. Vähemalt veel ei ole küsinud, nüüd kindlasti hakkavad. *sülitab üle õla* Kõigil on ju vaja teiste eludes surkida ja oma nina toppida sinna, kuhu pole vaja. See uudishimu on puhuti ka nakkav.
But hurry cos I’m getting older and they're getting younger
And I feel like everyone’s staring at me
I don’t know what you want me to be
Siis on veel see, et ma olen peaaegu kogu oma senise elu teinud kõik täpselt nii nagu minult oodati. Olen olnud täpselt see, kes ma mingil kindlal hetkel olen pidanud olema. Seega ma ei oskagi eriti teistmoodi, kuigi väga tahaks. Ja just see tahtmine on see, mis mind hoiab õpetajakutset valimast või mingil muul "soovitatud" erialal õppima minemast. Ma olen aru saanud, et selline teiste soovide järgi elamine teeb õnnetuks. See jõudis mulle aga raskelt kohale, nagu sellised asjad ikka.
Pealegi, ma ei tea, kuidas see "õige" eriala ära tunda. Ma olen juba korra pidanud tegema raskeid valikuid, sest ma tõesti sain läbi ime igale poole sisse. Nii ma siis arutlesingi pikalt ning lõpuks järgisin oma mõistust. Ja me kõik teame, kuidas see lõppes. Kui ratsionaalselt valida, siis võib ajalugu korduda. Kes saab aga garanteerida, et südamehäält kuulates asi täpselt samamoodi ei lõppe? Eks see paistab, kas ja millal ma õppima lähen. Elukestev õpe on ju au sees, nii et võin vabalt kümne aasta pärast uuesti koolipinki nühkima hakata. *itsitab*
Võiks ju arvata, et 23-aastane inimene teab juba, mida ta tahab, aga võta näpust. Tegelikult umbes nagu teab, aga paremini teab ta seda, mida ta ei taha. Kunagi mõeldud tulevikuplaanid on ammu vastu taevast lennanud. Eks mingi aeg tee me kõik vägevaid plaane ja mõtleme, et selleks ja tolleks vanuseks on meil karjäär ja pere. Hiljem aga tuleb välja, et tegelikult ei käigi kõik nii lihtsalt ja vahel jäävad mõned unistused lihtsalt unistuseks.
And as I melt away I forget that once
I would dance all day to the dream I’ve yet to touch
But how dreams fade when they get stuck in the mud
*Postituse pealkirjaks näppasin toredad laulusõnad sellest loost.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar