Siin on nüüd vist see koht, kus ma pean hirmsasti vabandama, et nii kaua midagi kirjutanud ei ole. Kuigi ma arvan, et vabandama peaks hoopis siis, kui kogu aeg lihtsalt kirjutamise pärast mingit paska tootnud oleks. Sellist jama, mida ise ka lugeda ei taha.
Ma võiksin kirjutada näiteks sellest, kuidas ma koertega jalutamas käin ja kuidas nemad hoolekandeküla kompostikasti ronida üritavad. Ma võiksin kirjutada näiteks sellest, kuidas minu nädalavahetuste lahutamatuks kaaslaseks on "Midsomeri mõrvad". See kõik aga ei huvita kedagi peale minu enda. Ja olgem ausad, mind ennast huvitab see ka ainult seepärast, et see on minu elu. Ego on ikka endast huvitatud.
Mul pole millestki kirjutada, sest ma elan igavat keskpärast elu, kus elamusteks on tšillišokolaad või kassi ootamatu rünnak. Tervis on mul korras ja mul on töö. *sülitab kolm korda üle õla* Asjad, mida paljudel ei ole. Katus pea kohal ja kõht täis. Taas, seda ei saa kõigi kohta öelda. Tiksun vaikselt päevast päeva. Rutiin. Kõik on justkui korras, aga mind täidab ikka mingi rahutus. Võib-olla on see emalt päritud püsimatusegeen. Või on asi lihtsalt saabunud kevades...
* Tegelikult segan ma teetassis siiski mett. Postituse pealkirja andis seekord selline pala.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar