Ma ikka oskan oma nädalat pauguga alustada. Ööl vastu esmaspäeva ei teinud ma peale öökimise suurt midagi. Vahepeal sain küll silma kinni, aga õnnis uni jäi siiski tulemata. Ma isegi ei mäleta, mitu korda ma lõpuks oksendamas käisin. Lõpuks lihtsalt polnud midagi ropsida. Tühjus. Täielik tühjus.
Päeva veetsin ma enamasti voodis, sest jõudu polnud ja palavik tahtis ära tappa. Viimast oli üle 38 kraadi, mis on juba päris arvestatav. Mingil hetkel ei suutnud ma isegi teist külge keerata, püsti tõusmisest rääkimata. Meeldiv, kas pole? Õnneks on tänasega asi enam-vähem korda läinud. Täitsa inimese tunne on praeguseks.
Naljakas, kuidas mu keha alati ohjad enda kätte võtab, kui mul on tunne, et varsti tuleb üks väike närvivapustus või midagi, sest ma lihtsalt ei jaksa. Siis otsustabki mingi osa mu organismist korraks streikida, et ma natukenegi puhkaks. Et ma natukenegi aja maha võtaks ja osa ülesandeid kellelegi teisele delegeeriks. Et ma ükskordki ometi aru saaks, et niimoodi ei saa. Kahjuks seda ei juhtu. Või noh, äkki kunagi ikkagi juhtub. Ära iial ütle iial ja muud jutud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar