Kuuldused minu surmast on tugevasti liialdatud, aga te teate seda vast isegi. Kuigi jah, kui nüüd päris aus olla siis nii umbest poolteist nädalat tagasi oli surm nö silme ees. Nimelt ei õnnestunud mul ühel õhtul üldse magama jääda ning lõpetasin jubeda peavaluga. Käisin õues põõsas öökimas ja võtsin siis valuvaigistit. Põõsas seepärast, et ma ei tahtnud teisi (loe vanaisa) üles ajada. Imelikul kombel ei hakanudki koerad minu peale haukuma. Ju nad siis jagasid ära, et oma oli ja mitte mingi suvaline jota, kes kogemata meie õuele ära eksinud. No igatahes peale seda olen ma olnud üks kudend heeringas ning mitte millegagi hakkama ei saanud. Õnneks hakkab asi normaliseeruma ning võin end taas inimese sõbraks pidada.
Miks Plastmassist Imedemaal nii kaua vaikus on olnud? Sel lihtsalt põhjusel, et ma vajasin blogipuhkust. Algselt oli see koht, kus ma end täiesti vabalt välja sain elada, aga siis sai nii mõnigi teada, et olen ka blogi pidama hakanud. Lõpuks andsin alla ning panin lingi isegi Facebooki, höhöhöö. Igatahes hakkas viimasel ajal kuidagi liiga palju kaebusi tulema mitmest eri suunast. Küll ei meeldinud ühele see ja teisele too. Nii ma siis otsustasingi natuke aega madalat profiili hoida ning mõelda, kuidas edasi. Otsustasin, et sõitku kõik seenele, kirjutan seda, mida tahan ja kellest tahan. Kui kellelegi ei meeldi, siis tulgu öelgu siin kommentaarides kõik otse välja ja ärgu hakaku mingit ümbernurga juttu kolm nädalat hiljem ajama. Pealegi, olen oma teada kõigile ka maininud, et nad võivad minu blogis figureerida ja sellega tuleb lihtsalt leppida. Ma pole mingeid suuri saladusi siin välja lobisenud ega lobise tulevikus. Ma pole kellegi kohta valetanud ega hakka ka.
Võib vist öelda, et tegelikult polnud see ainus põhjus, miks siin kõik nii tühi ja kõle on olnud. Vahel on tõesti lihtsalt puhkust vaja. Nii hea oleks, kui saaks kõik välja lülitada ja lihtsalt olla. Mul on seda kohe eriti vaja, aga sellest mõni teine kord. Online eluga on asi lihtne: logid välja ja asi ants. Või siis ei tee üldse ühtegi brauserit ka lahti. See on tänapäeval aga üsna raske, sest kõik kolib internetti. See aga pole praegu üldsegi tähtis. Tähtis on see, et ma tundsin end kui tühjakspigistatud sidrun ning seetõttu vältisin kontakti välismaailmaga nii palju kui võimalik. See võib imelik tunduda, aga minuga on juba kord nii, et akude laadimiseks pean ma endasse tõmbuma.
Ma tahaks väga lubada, et ma kirjutan siia nüüd tihti, aga ma ei saa. Kuigi asjad normaliseeruma on hakanud, teeb vähene uni ja mõningane stress siiski oma töö. Mina oma probleemide pagasiga ei pruugi alati vastu pidada ning nii mõnigi kord tahaks ma kogu päeva teki all veeta ja ülejäänud maailma ignoreerida. Kuna ma koduseid ja tööd ignoreerida ei saa, siis väldingi sel ajal just veebikeskkondi. Pealegi olen ma vahel lihtsalt liiga ebastabiilne, et midagi normaalset kirja panna. Seega andestage mulle, kui ma ei kirjuta nii tihti kui te tahaksite. Ma luban, et ma üritan. Ma luban, et annan oma parima. Nagu alati. Vahel aga juhtub, et minu parim pole lihtsalt piisav.
