Can we live through February?

Tere ilusat veebruarikuud. Ei, õnneks ei ole ma surnuks külmunud. Veel.

Olen mitmeid kordi postitust alustanud, aga keda ühe lihtlabase koristajamuti pihtimused ikka huvitavad. Oleks ma mingi modell või midagi, siis veel. Või, mis veel parem, arst. Samas, mind lastaks siis lahti ja süüdistataks laimamises ja sajas muus surmapatus. Kui ma parasjagu peldikupotte ei küüri või mopiga ei vehi, siis vaatan ma arvutist mingit filmi või telekast Miami Inki ja LA Inki. Discovery Travel & Livingu pealt, kui keegi veel ei tea. Veel kuulan ma muusikat ja surfan sihitult internetis, mistõttu ma tavaliselt pool päeva maha magan. Mitte, et see kedagi peale minu segaks. Kui päris aus olla, siis ma loen ka. Nii palju kui võimalik. 

Ühesõnaga on mul igav tööinimese elu. Kui kass kuskile ei oksenda või põrandale ei situ, on tõesti igav. Kui lapsed prügikasti ei situ või akrüülvärvidega kraanikausse ja aknaklaase ei maali, siis on igav. Mingil tasandil olen ma selle igavaga hetkel isegi rahul. Justkui nii see peakski olema, vähemalt praegu. Vähemalt raha voolab sisse. Vähe ja korra kuus, aga seegi parem kui mitte midagi.

Ainus, millega ma rahul ei ole, on see pagana külm. Mulle meeldib lumi ja talvised pildid jms, aga ilm võiks natukene soojem olla. Või siis see vana sara vähemalt sooja hoida. Ahi on soe, aga toas on külm. Mul on villased sokid jalas ja kampsun seljas ning olen teki sees, aga ikka pole piisavalt soe. Paneks kindad ka kätte, aga siis oleks üsna tülikas trükkida ning sõrmedeta kinnastest poleks hetkel mingit kasu. Sittagi pole muutunud, võiks selle kõige peale öelda. Muutunud on võib-olla ainult see, et ma pole nii depressiivne enam. Hurraa, elagu mina! 

Ma üritan nüüd rohkem blogida ning huvitavamat elu elada, teie üritage tihastele pekki pannes mitte jalaluud murda.