All The Rowboats

Sel nädalal siis midagi uut, mis tegelikult polegi nii uus, Regina Spektorilt. Nii tore on kuulda stuudioversiooni loost, mille live-versioone võib youtube'ist leida tüki mitu.

The Necklace of Marie Antoinette

Siit tuleb selle nädala hiline soovitus.

All is not well

Mis juhtub lapsega varsti peale seda, kui ta esimest korda lasteaeda saata? Ta jääb haigeks. Nii juhtus ka minuga. Tegelikult ei saa ma oma haiguses lasteaeda süüdistada, aga nalja teha võib ju ikka. Terve selle nädala olen voodis veetnud ja vaikselt hinge heita üritanud. Olgu, tunnistan, et tegelikult seda viimast ikka ei teinud, kuigi vahepeal oli küll selline tunne, et nüüd on minek. Palaviku süü arvatavasti.

Kõik algas ööl vastu esmaspäeva, kui ma magada ei saanud. Hommikul panin korraliku roobi maha ja lõdisesin teki all, näost hall ja oksenire suunurgas. Kas pole mitte ilus vaatepilt? Mingi hetk üritasin jogurtit süüa ja olin õnnelik, et see sisse jäi. Ära hõiska enne õhtut ehk see tuli siiski sama teed pidi välja, olgugi et paar tundi hiljem. Nii palju oligi minu väikesest komatoossest uinakust kasu. Kõrge palaviku ja koomalaadse seisundi tähe all möödus kaks päeva, kolmapäevast alates olin võimeline ümberringi toimuvast aru saama ning isegi reageerisin. Tunnistan, reaktsioonikiirust polnud ollagi, isegi teod liiguvad kiiremini, aga polnud midagi parata.

Neljapäeval käis õde külmetusega arsti juures ning too küsis, et millal mina siis tema juurde lähen. Kui mulle elu armas ei oleks, siis läheks küll arstile, aga isegi palavikuga ei tee ma nii lolli otsust. Pealegi, asi tundub praeguseks - ptüi-ptüi-ptüi - möödas olevat. Polnudki seekord arsti vaja. Nüüd tuleb aga ennast hoida, sest maakonna perearstid ennustavad, et gripilaadsed viirused tulevad meile märtsis. Äkki oleks pidanud ikkagi end perearstile näitama? Siis ehk oleks öeldud, et need viirused on juba kohal.

Väga raske on terve nädal kodus voodis passida, igav hakkab. Poleks arvanudki, et ma kunagi nii ütlen või, mis veel hullem, kirjutan. Raiun kivisse, et ka tulevased põlved seda ajaloolist hetke hiljem tunnistada saaks. Ajalugu on selleks ajaks küll juba tehtud. Mina, kes ma üksvahe muud ei teinudki, kui et lamasin kodus (või haiglas) voodis, millekski muuks lihtsalt ei jätkunud eriti jõudu. Nüüd pean ma sellist asja igavaks nagu iga normaalne inimene, kes kogu aeg ühest kohast teise jookseb, sest tal on nii palju vaja ära teha ja ööpäevas on ainult 24 tundi. Millal see küll juhtus? Millal minust selline rattas jooksev orav sai?

Homme tööle minnes panen endale fooliumit mütsi sisse, ehk hoiab sooja. Ja labakud panen kätte, sest mu parem käsi on üsna külma poolt räsitud juba. Välikäimla rõõmud, höhöhö. Tegelikult tuleks mingi aeg kõrvitsaseemneid röstida, sest kuivatatud õunad üksi ei paku enam pinget. Kõrvitsaseemneid ju ikka veel võib süüa?

Genuinely Bad

Can we live through February?

Tere ilusat veebruarikuud. Ei, õnneks ei ole ma surnuks külmunud. Veel.

Olen mitmeid kordi postitust alustanud, aga keda ühe lihtlabase koristajamuti pihtimused ikka huvitavad. Oleks ma mingi modell või midagi, siis veel. Või, mis veel parem, arst. Samas, mind lastaks siis lahti ja süüdistataks laimamises ja sajas muus surmapatus. Kui ma parasjagu peldikupotte ei küüri või mopiga ei vehi, siis vaatan ma arvutist mingit filmi või telekast Miami Inki ja LA Inki. Discovery Travel & Livingu pealt, kui keegi veel ei tea. Veel kuulan ma muusikat ja surfan sihitult internetis, mistõttu ma tavaliselt pool päeva maha magan. Mitte, et see kedagi peale minu segaks. Kui päris aus olla, siis ma loen ka. Nii palju kui võimalik. 

Ühesõnaga on mul igav tööinimese elu. Kui kass kuskile ei oksenda või põrandale ei situ, on tõesti igav. Kui lapsed prügikasti ei situ või akrüülvärvidega kraanikausse ja aknaklaase ei maali, siis on igav. Mingil tasandil olen ma selle igavaga hetkel isegi rahul. Justkui nii see peakski olema, vähemalt praegu. Vähemalt raha voolab sisse. Vähe ja korra kuus, aga seegi parem kui mitte midagi.

Ainus, millega ma rahul ei ole, on see pagana külm. Mulle meeldib lumi ja talvised pildid jms, aga ilm võiks natukene soojem olla. Või siis see vana sara vähemalt sooja hoida. Ahi on soe, aga toas on külm. Mul on villased sokid jalas ja kampsun seljas ning olen teki sees, aga ikka pole piisavalt soe. Paneks kindad ka kätte, aga siis oleks üsna tülikas trükkida ning sõrmedeta kinnastest poleks hetkel mingit kasu. Sittagi pole muutunud, võiks selle kõige peale öelda. Muutunud on võib-olla ainult see, et ma pole nii depressiivne enam. Hurraa, elagu mina! 

Ma üritan nüüd rohkem blogida ning huvitavamat elu elada, teie üritage tihastele pekki pannes mitte jalaluud murda.