Ma olen nii mitu tundi keemiat teinud, et mu ajud on kartulipüreeks muutunud. Normaalne inimene magaks, aga kuna ma nii hoogu sattusin, siis lasin muudkui edasi. Silmad on punased ja pea valutab - märk sellest, et on aeg lõpetada...vist.
Praegu juba on selline tunne, et kallaks mingeid kemikaale kokku, et siis väike pirakas käiks. Ei tea, mis tunne mul veel siis on, kui kõik need ülesanded ükskord tehtud saan. Peale seda pole mul keemiaga enam mingit pistmist. Peale seda ei pea ma isegi selle peale enam mõtlema. Võib-olla on see üks põhjustest, miks ma nii kuradi kaua seda keemiat juba teinud olen. Tahaksin selle asja ruttu kaelast ära saada.
Pean ju arvestama sellega, et matemaatikat ja füüsikat pole ma isegi nuusutanud mitte. Neid lõpuks tehes tabavad mind nagunii hullemad tundmused. Tegu pole just minu lemmikainetega. Argh, kõik on mu enda süü! Või noh...Tervis on ikka kõige tähtsam nagu kõik kooris kogu aeg ütlesid. Siin ma nüüd siis oleen - busting my ass off!
Ei, ma pean tõesti magama minema. Hakkan juba imelike asju mõtlema ning trükkimine ei taha mitte kuidagi kohe esimesel korral õigesti õnnestuda. Kui mina juba palju vigu tegema hakkan, on asjalood päris kehvad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar