kolmapäev, 17. märts 2010

here we go again

Kui te vaataksite sõnaraamatust järgi, mida hädapätakas tähendab, siis oleks seal kõrval arvatavasti minu pilt. Siinkohal on mul juba tunne, et aitab küll, vajutaks "publish post" ning kõlbab teile kõigile küll. Peab kõlbama, sest tegelikult ei oska ma mitte kuradistki kirjutada. Mul pole lihtsalt millestki kirjutada. Või noh, tegelikult oleks teemasid küll, aga ma lihtsalt ei suuda/ei või/ei saa/ei taha/ei oska/ei jaksa. Mul on iseendast villand saanud.

Ma ei tea nüüd, kas see on mingi ohu märk või midagi. Noh seda, et kui inimesel endast üle viskab, siis nagu järgmine etapp on see, et ta sussid püsti viskab. Ja seda sugugi mitte loomulikul teel. Kas ma peaks nüüd ennast kartma või? Peaksin ma muutuma veel paranoilisemaks kui ma juba olen? Is that even possible?

Magada tahaks tegelikult, hirmsasti kohe tahaks magada. Kahjuks ma ei saa. Ise ka ei tea, mis viga, aga see juhtub ikka ja jälle. Ma peaksin sellega juba harjunud olema, aga võta näpust. Mis sest, et inimene harjub kõigega. Ka poomisega...algul siputab natuke ning siis jääb päris vakka.

Ei, see polnud nüüd mingi Freudian slip. Seda, et kogemata lipsas välja mingi kavatsus või nii. Kui see nii oleks, ma lihtsalt kustutaksin selle ära ning kirjutaks midagi muud. Kirjutamine on ju ainus asi, mida ma oskan. VALE! Tegelikult ei oska ma seda ka, kui uskuda kõiki neid...Ah, ma ei viitsi sellest jahuda. See ajaks mul lõppude lõpuks ainult sita keema ning kedagi ei huvita see nagunii. Kedagi ei peagi huvitama. Miks üldse seda blogi loetakse? On siin tõesti, mida lugeda?

Ma saan aru, et samahästi võiks keegi minu käest küsida, miks ma seda blogi üldse pean. Rohkem nagu iseendale. Vahel on selline tunne, et keeraks kraanid kinni, nii et kõik ei näekski, mis paska ma jälle ajan. Samas olen ma sisimas ikka nii kuradi edev - nagu me kõik - et lihtsalt ei suuda seda teha. Ka mind ootab edevuse tuleriit. Ha, kuidas ma klišeesid armastan.

Tegelikult olengi ma üks kuradima klišee. Või siis ei ole. Ei, ikkagi olen. Kogu minu elu on üks klišee ning mina olen klišeede kuninganna. Hahaha, täielik egotripp on vist peale tulnud. Mõtlen endast nii hästi ja pean ennast nii kuradima tähtsaks. Annab ikka hullem megalomaan olla. Ma siiralt loodan, et on minust hullemaid. Ah, mida ma ajan, ma ju TEAN, et on minust hullemaid. Vahel näib see küll võimatuna, aga nii see on.

Mul õnnestus enne just suur pind endale küüne alla ajada. Selle pasa trükkimine ei ole just eriti meeldiva aistingu saatel läinud. Valuaisting on nimelt see, mis mind saadab. Valu on vist tõesti ainus asi, millega ma juba harjunud olen. It never goes away, no matter what. Ise olen selles ka natukene süüdi, aga füüsilise valu puhul vähem. Seda loomulikult viimasel ajal. Või noh, tegelikult olen selliseks kobakäpaks muutunud, et võin end kõiges ja alati süüdistada.

Ma lähen teen nüüd teed.

1 kommentaar:

  1. Hmm.. mina ütleks küll, et kirjutada sa oskad. Kui vaja, siis jutt jookseb. Ega kõigil ni ijust ei ole, mõni jääb lihtsalt lolli näoga ekraani vaatama ja mõtleb, et mida kuradit ma kirjutama peaks, et teised.. või ma ise sellest aru saaksin.
    ja see on ka üks põhjusi, miks ma seda loen. Kohati leian ma siit blogist asju, mida enda maailmaga samastada.. vahel mulle lihtsalt meeldib lugeda teiste maailmavaadetest.
    niiet.. ära seda blogi privaatseks päris tee, muidu ma ei saa lugeda ;).

    VastaKustuta