Ma pean puhkama. Ma pean magama. Ma pean vähemalt üritama. Kuigi ma pole siiamaani midagi peale üritamise enda arvates teinudki. Söömisest ma parem ei räägigi.
Milles on asi, et ma ei suuda normaalse inimese kombel eksisteerida? Milles on asi, et kõik alati nii sitaks keeruline ja raske peab olema? Öeldakse, et elu ei pea kerge olema. Samas pole ju keegi öelnud, et ta raske peab olema. On siis natukenegi kergemat elu liiga palju palutud?
moon hangs round
a blade over my head
reminds me
what to do before I'm dead
Ma ei karda surma. Enam mitte. Kui ikka oled juba elule tagasi aidatud, siis ei karda sa enam midagi. (Loomulikult välja arvatud siis, kui sul mingid foobiad on.) Tunneli lõpus ei ole valgust. Ausõna ei ole. On ainult pimedus, pilkane pimedus. Vaikus. Tühjus. Mitte midagi pole. Pole tunnelitki, on vaid pimedus. Valgus on siis, kui sa silmad uuesti avad ja mõistad, et midagi juhtus. Mitte kunagi ei saa sulle aga täpselt selgeks see, mis juhtus.
Nad ütlevad, et sa olid läinud. Nad ütlevad, et oligi kõik. Nad ütlevad, et sündis ime. Isegi surm ei tahtnud mind. Sülitas mu välja nagu näritud nätsu. Mina ei saanud loomulikult sittagi aru. Tahtsin ainult koju. Kahjuks aga järgnesid uuringud. Seejärel uued uuringud, veel uuringuid. Müsteerium, mis siiamaani lahendamata on. Keegi ei tea, mis juhtus. Miks peaks üks 6aastane tüdruk mõneks hetkeks surema?
Ainus, milles ma kindel olen, on see, et peale seda polnud mind enam olemas. Vähemalt mitte sellise rõõmsameelse lapsena nagu enne. Peale seda oli väike vanainimene. Kas mulle anti teine võimalus? (Nojah, praegusel hetkel naudin ma sel juhul oma kolmandat võimalust.) Peale seda hakkasin ma haiglaid vihkama. Kahjuks olen pidanud nendes asutustes nii palju aega veetma, et ainuüksi sellele mõeldes läheb süda pahaks.
Mäletan, et kunagi küsisin emalt, mis juhtub pärast surma. Seepeale andis ema mulle banaani ning ütles, et lollustega pole lapsel vaja oma pead vaevata. Peale seda pole ma oma emalt suurt midagi küsinud. Ma ei hakka teda lollustega vaevama. Ma mõistan, et tal pole vastuseid. Seepärast ei pea aga kõike kohe lolluseks tembeldama. Võiks oma ajurakke veidi kulutada ning mõelda. Mõelda, mõelda, mõelda. Kasvõi oma seisukohti jagada. Isegi seda, et ta näiteks ei usu teispoolsusesse või mida iganes. Või ta lihtsalt kardab? Ise on ta oma elus 3 korral vaimu näinud, nii et mingisugune arvamus peab tal ju olema.
Miks oleme me nii arad, et ei avalda oma arvamust? Miks oleme me nii arad, et ei julge tunnistada, et me mõtleme? Mõtleme paljudest asjadest, aga ei räägi neist. Me kõik mõtleme vahetevahel ju surmale. Miks me sellest siis ei räägi? Miks me ei aruta kellegagi asju läbi? Miks me ei arutle? Miks me ei arutle surma ja surnute riigi üle? Nojah, usust rääkides minnakse alati vaidlema, ju on sama ka surmast rääkimise puhul. Aga miks peaksime me üldse vaidlema? Kas tõesti on nii raske mõista, et sõber, pereliige või kes iganes mõtleb teisiti? Me ei pea teise mõtteid ja arvamust kohe vaenlasena võtma. Sedasi jääks paljud konfliktid üldse olemata. Me ei tohiks kohe kaitsepositsioonile asuda. Kergem oleks lihtsalt teisi kuulata ilma eelarvamusteta. Üks usub uuestisündi, teine sellesse, et kõik hinged lähevad taevasse ega naase enam iial maa peale. Ja siis? Seepärast ei pea kohe vaidlema hakkama ning karvupidi kokku minema.
Sama põhimõte kehtib kõige puhul. Äkki nõustuks sellega, et teistel on omad arvamused, omad arusaamad, omad mõtted? Ei ole nii, et see, mis on mulle hea, on hea ka sulle või naabrinaisele. Veel vähem pruugib see hea tunduda sellele härrale vastasmaja kolmandalt korruselt jne. Kas raske on aksepteerida seda, et me kõik mõtleme isemoodi? Minu mõttemaailm toimib suhteliselt imelikult. Seostan päris imelikke asju omavahel, aga kui te küsiksite, siis võiksin ma teile lihtsalt selle seose ära seletada. Pole vaja mulle ütlema tulla, et ma olen ikka jumala imelik. Võib-olla on see ütleja ise imelik...
On asju mida me ei mõista. Teised inimesed on üks neist. Me ei mõista isegi iseend. Sellest pole ju midagi. Tuleb lihtsalt asjadega leppida nii nagu nad on. Kõike ja kõiki ei saa muuta. Muuta saame ainult iseend, aga seda ka ainult siis, kui me muutusteks võimelised oleme. Mina ei suuda veel muutuda. Mulle meeldib katki olla. Ma olen sellega harjunud. See on minu comfort zone. Kas ma tahan midagi muud? Tegelikult küll. Ma tahan olla normaalne. Normaalne on aga suhteline mõiste. Mis on normaalne? Kes on normaalne? Kas üldse ongi sellist asja nagu normaalne?
Mina olen mina. Tema on tema. Me ei ole kumbki normaalsed. Või just olemegi mõlemad seda? Ta kisub mu vahel sellest kestast välja. Alguses ma vihkasin seda, nüüd aga armastan. Me kõik vajame ju vaheldust.
to see you
to touch you
to feel you
to tell you
Alati jõuavad mu mõtted temani. Ta käskis mul puhata. Ma lubasin, et üritan. Ta keelas üritada, vaid puhata. Ma naersin. Ta pani mu naerma ühel kõige sitemal päeval mu elus. Ma olen kindel, et neid päevi tuleb veel. Ta tõi mu maa peale tagasi. Ma pole enam kusagil kaugel. Ma ei kao ära. Ma olen praeguses hetkes ja mõistan, mis mu ümber ja peas toimub. Ma tean, et pean puhkama, aga kardan, et mu organism ei nõustu taas minuga.
Ma suudan mõelda. Olen suutnud lõpuks endale kõiki oma vigu ja probleeme tunnistada. Kõik kasvas lihtsalt üle pea. Nüüd tuleb kõik jälle heaks teha. See tähendab seda, et on aeg lõpuks enda vastu hea olla. Alati olen ma teistele olemas. Minul pole aga kellegi õla najal nutta. Alati annan ma nõu. Alati kuulan ma ära. Alati ütlen ma midagi õiget õigel ajal. Alati. Enda vastu olen aga halb. Nii sitasti ei tohiks keegi ühegi inimesega käituda, veel vähem iseendaga.
Alustuseks pean puhkama. Ma pean magama. Ma pean vähemalt üritama.
Milles on asi, et ma ei suuda normaalse inimese kombel eksisteerida? Milles on asi, et kõik alati nii sitaks keeruline ja raske peab olema? Öeldakse, et elu ei pea kerge olema. Samas pole ju keegi öelnud, et ta raske peab olema. On siis natukenegi kergemat elu liiga palju palutud?
moon hangs round
a blade over my head
reminds me
what to do before I'm dead
Ma ei karda surma. Enam mitte. Kui ikka oled juba elule tagasi aidatud, siis ei karda sa enam midagi. (Loomulikult välja arvatud siis, kui sul mingid foobiad on.) Tunneli lõpus ei ole valgust. Ausõna ei ole. On ainult pimedus, pilkane pimedus. Vaikus. Tühjus. Mitte midagi pole. Pole tunnelitki, on vaid pimedus. Valgus on siis, kui sa silmad uuesti avad ja mõistad, et midagi juhtus. Mitte kunagi ei saa sulle aga täpselt selgeks see, mis juhtus.
Nad ütlevad, et sa olid läinud. Nad ütlevad, et oligi kõik. Nad ütlevad, et sündis ime. Isegi surm ei tahtnud mind. Sülitas mu välja nagu näritud nätsu. Mina ei saanud loomulikult sittagi aru. Tahtsin ainult koju. Kahjuks aga järgnesid uuringud. Seejärel uued uuringud, veel uuringuid. Müsteerium, mis siiamaani lahendamata on. Keegi ei tea, mis juhtus. Miks peaks üks 6aastane tüdruk mõneks hetkeks surema?
Ainus, milles ma kindel olen, on see, et peale seda polnud mind enam olemas. Vähemalt mitte sellise rõõmsameelse lapsena nagu enne. Peale seda oli väike vanainimene. Kas mulle anti teine võimalus? (Nojah, praegusel hetkel naudin ma sel juhul oma kolmandat võimalust.) Peale seda hakkasin ma haiglaid vihkama. Kahjuks olen pidanud nendes asutustes nii palju aega veetma, et ainuüksi sellele mõeldes läheb süda pahaks.
Mäletan, et kunagi küsisin emalt, mis juhtub pärast surma. Seepeale andis ema mulle banaani ning ütles, et lollustega pole lapsel vaja oma pead vaevata. Peale seda pole ma oma emalt suurt midagi küsinud. Ma ei hakka teda lollustega vaevama. Ma mõistan, et tal pole vastuseid. Seepärast ei pea aga kõike kohe lolluseks tembeldama. Võiks oma ajurakke veidi kulutada ning mõelda. Mõelda, mõelda, mõelda. Kasvõi oma seisukohti jagada. Isegi seda, et ta näiteks ei usu teispoolsusesse või mida iganes. Või ta lihtsalt kardab? Ise on ta oma elus 3 korral vaimu näinud, nii et mingisugune arvamus peab tal ju olema.
Miks oleme me nii arad, et ei avalda oma arvamust? Miks oleme me nii arad, et ei julge tunnistada, et me mõtleme? Mõtleme paljudest asjadest, aga ei räägi neist. Me kõik mõtleme vahetevahel ju surmale. Miks me sellest siis ei räägi? Miks me ei aruta kellegagi asju läbi? Miks me ei arutle? Miks me ei arutle surma ja surnute riigi üle? Nojah, usust rääkides minnakse alati vaidlema, ju on sama ka surmast rääkimise puhul. Aga miks peaksime me üldse vaidlema? Kas tõesti on nii raske mõista, et sõber, pereliige või kes iganes mõtleb teisiti? Me ei pea teise mõtteid ja arvamust kohe vaenlasena võtma. Sedasi jääks paljud konfliktid üldse olemata. Me ei tohiks kohe kaitsepositsioonile asuda. Kergem oleks lihtsalt teisi kuulata ilma eelarvamusteta. Üks usub uuestisündi, teine sellesse, et kõik hinged lähevad taevasse ega naase enam iial maa peale. Ja siis? Seepärast ei pea kohe vaidlema hakkama ning karvupidi kokku minema.
Sama põhimõte kehtib kõige puhul. Äkki nõustuks sellega, et teistel on omad arvamused, omad arusaamad, omad mõtted? Ei ole nii, et see, mis on mulle hea, on hea ka sulle või naabrinaisele. Veel vähem pruugib see hea tunduda sellele härrale vastasmaja kolmandalt korruselt jne. Kas raske on aksepteerida seda, et me kõik mõtleme isemoodi? Minu mõttemaailm toimib suhteliselt imelikult. Seostan päris imelikke asju omavahel, aga kui te küsiksite, siis võiksin ma teile lihtsalt selle seose ära seletada. Pole vaja mulle ütlema tulla, et ma olen ikka jumala imelik. Võib-olla on see ütleja ise imelik...
On asju mida me ei mõista. Teised inimesed on üks neist. Me ei mõista isegi iseend. Sellest pole ju midagi. Tuleb lihtsalt asjadega leppida nii nagu nad on. Kõike ja kõiki ei saa muuta. Muuta saame ainult iseend, aga seda ka ainult siis, kui me muutusteks võimelised oleme. Mina ei suuda veel muutuda. Mulle meeldib katki olla. Ma olen sellega harjunud. See on minu comfort zone. Kas ma tahan midagi muud? Tegelikult küll. Ma tahan olla normaalne. Normaalne on aga suhteline mõiste. Mis on normaalne? Kes on normaalne? Kas üldse ongi sellist asja nagu normaalne?
Mina olen mina. Tema on tema. Me ei ole kumbki normaalsed. Või just olemegi mõlemad seda? Ta kisub mu vahel sellest kestast välja. Alguses ma vihkasin seda, nüüd aga armastan. Me kõik vajame ju vaheldust.
to see you
to touch you
to feel you
to tell you
Alati jõuavad mu mõtted temani. Ta käskis mul puhata. Ma lubasin, et üritan. Ta keelas üritada, vaid puhata. Ma naersin. Ta pani mu naerma ühel kõige sitemal päeval mu elus. Ma olen kindel, et neid päevi tuleb veel. Ta tõi mu maa peale tagasi. Ma pole enam kusagil kaugel. Ma ei kao ära. Ma olen praeguses hetkes ja mõistan, mis mu ümber ja peas toimub. Ma tean, et pean puhkama, aga kardan, et mu organism ei nõustu taas minuga.
Ma suudan mõelda. Olen suutnud lõpuks endale kõiki oma vigu ja probleeme tunnistada. Kõik kasvas lihtsalt üle pea. Nüüd tuleb kõik jälle heaks teha. See tähendab seda, et on aeg lõpuks enda vastu hea olla. Alati olen ma teistele olemas. Minul pole aga kellegi õla najal nutta. Alati annan ma nõu. Alati kuulan ma ära. Alati ütlen ma midagi õiget õigel ajal. Alati. Enda vastu olen aga halb. Nii sitasti ei tohiks keegi ühegi inimesega käituda, veel vähem iseendaga.
Alustuseks pean puhkama. Ma pean magama. Ma pean vähemalt üritama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar