reede, 18. september 2009

why can't i be normal?

Külmavärinad, järelikult on külm. Eks ju? Nutta tahaks, sitaks nutta tahaks. Lihtsalt lahinal nutta, et pisarad kõik selle sita ära uhuks. Selle sita, mida ma eluks nimetan. Või õigemini teised nimetavad.

Ma ei tea, kuidas ma suutsin terve tänase päeva nii kuradi perse keerata. Tegelikult ma vist isegi tean. Mul on eriline anne. Ma suudan ka kõige ilusama päeva täielikuks pasaks muuta. Õnneks sel korral oli päev juba algusest saadik jama. Polegi vaja end väga palju süüdistada.

Mingil imelikul kombel teen ma muudkui asju, mis mulle kohe kuidagi kasulikud olla ei saa. Kõige kohutavam selle juures on vist tõsiasi, et ma tunnen end veel selle juures üpris hästi. Eriti neid asju tehes. Peale seda aga hiilib vaikselt ligi häbi ja seejärel süütunne. Kuradi mõrrad! Minu poolest võiksid nad vabalt olemata olla.

Kui inimesed mu toitumisharjumusi kõrvalt vaataksid, siis enamus saaksid vist krambid. Jah, asi on nii hull, aga ma ei saa sinna midagi parata. Kui hommikul peale müslibatooni või tassitäie rohelise tee midagi sisse ei lähe, siis ei saa ju ennast sundida. Minu portsjonid on teiste omadega võrreldes üliväikesed, aga ikkagi lõpetan ma alati viimasena söömise. Nokin seal taldrikus nagu vares sitahunniku otsas. Mõni saaks kreepsu, kui teaks, et ma ei armasta suhkrut ega üldse magusat. (Jah, need müslibatoonid pole õnneks nii magusad.)

Kujutage ette, kui noormees mulle kommikarbi saadaks, siis mina saadaks selle tagasi. Juurde lisaksin loomulikult, et ma ei armasta magusat, šokolaad teeb mu naha jubedaks (mis ei ole tegelikult tõsi) või et ma ei taha inimest, kes mu paksuks sööta tahab. Midagi jubedamat ei saakski vist enam olla. (Tegelikult saab ikka küll.)

Mulle ei tasu ka lilli kinkida. Mida ma ikka nende laipadega peale hakkan? Ning potililledega on nii, et ma tapaksin nad nagunii oma egoismi ja hoolimatusega ära. Egoismi? Täitsa perses. Oleks ma natukenegi egoistlikum, ei saaks kõik mulle niimoodi pähe istuda. Mu elu oleks siis vist lill...

Samas olen ma liiga hea ning tulen kõigile vastu. Teen seda ja teen toda. Aitan üht ja aitan teist, aga see ei tähenda, et mind aidataks. Millegipärast on enamus mu ümber võtjad ja mina olen siis see loll andja. Muudkui annan ja annan ja annan mitte midagi vastu saamata. Ega ma tegelikult ootagi palju. Kuigi võib-olla on mõni abikäsi või toetav sõna tõesti liiga palju palutud.

4 kommentaari:

  1. neid ma söön ju nii harva... ja marmelaadikommidest parem on lahtine marmelaad, mida kommipoest saab :P

    VastaKustuta
  2. ok xD smarter again :D
    ja tume šokolaad oli ka ju su lemmik, kui õigesti mäletan :/

    VastaKustuta
  3. tume šokolaad pole vähemalt magus :) mida tumedam ja mõrum, seda parem :P

    VastaKustuta