I got the rockin' pneumonia

Kopsupõletik. Kahepoolne. Siit edasi on ainult hallutsinatsioonid, veri ja kopsutükid. Või siis tervenemine, mis tundub palju ahvatlevam ja tõenäolisem. Palavik on tänu antibiootikumidele nüüd juba õnneks alla läinud. Sitt on ikka olla. Võib-olla isegi sitem kui enne. Peale antibiootikumide krõbistan veel piimhappebaktereid, sest muidu oleks veel suurem jama majas. Ikka kaanin rögalahtistit, sest muidu ei tule kogu see sodi lihtsalt välja. Läheks see kõik juba ometi mööda. Ma ei jaksa enam voodihaiget mängida.

Mulle saadeti karp Rafaellot. Saadeti ka Tweetyga e-kaart, et "get well soon" ja muud jutud. Nüüd on puudu ainult lilled ja õhupallid ning siis olekski kõik nagu ameerika filmis. Oleks ma haiglas, siis tuleks keegi mind vaatama ja roniks minu kõrvale voodisse. Silitaks pead ja ütleks, et kõik saab korda. Ja mu meesarst oleks nii seksikas, et keegi paneks talle lausa mingi hüüdnime ning ema käsiks ta hoovi tõmmata vms. Jah, kõik see on veel puudu. 

Ma vihkan seda aeglast piinlemist. Ma vihkan haige olemist. Ma tahan oma elu tagasi. Ma tahan tööle. Ma tahan normaalselt hingata. Ma tahan lihtsalt, et see läbi saaks ja kõik oleks jälle normaalne. Ma ei suuda niimoodi tegevusetult passida. Ma pean teadma, kuidas asjad töö juures tegelikult on. Mind häirib mõte, et kui ma lõpuks ise tööle saan, siis pean esimese asjana kõik oma töövahendid õigesse kohta tagasi tõstma. Ja õigesse kohta tähendab minu jaoks ja minu arvates õigesse kohta. Sinna, kus mu asjad on kogu aeg olnud. Mind häirib teadmine, et nagunii on midagi ümber tõstetud. See ajab mind vaikselt hulluks juba.

Kes oleks osanud arvata, et haige olla nii raske on?

Provanity

night

Viies päev. Palavik 39 ja rohkem, enamasti natuke rohkem. Köha ja rõvedad rögaklimbid. Sellised ilusad rohekaskollased. Nagu päris. Arsti juurde saan esmaspäeval. Läheks EMOsse, aga sel pole mõtet. Praegu on haiglates nakkusoht ja kedagi sinna tegelikult ei taheta. Mõni on läinud ja koju tagasi saadetud. Sel inimesel oli isegi hullem kui mul, sest tal tuli ninast juba verd. Abi ei saanud, peab perearsti aega ootama. Kuna on gripihooaeg, siis tuleb seda aega üsna pikalt oodata. Kanaemmed saadavad oma pisikese võsukese ka siis arsti juurde, kui tal kehatemperatuur kõigest 37 on, sest tal on ju ometi gripp. Ja ei, see ei ole väljamõeldis.

Arsti juurde saamine on raske. Veel raskem on üldse sinna helistada, et aega kirja panna. Minu haigus hakkas tuure üles võtma teisipäeval. Kolmapäeval polnud aga võimalik perearsti kätte saada, sest ta telefon oli hargilt maas. Ta teeb seda tegelikult üsna tihti. Kas pole mitte vaimustav? Neljapäeval sain siis esmaspäeva pärastlõunaks aja. Ilmselgelt on raske mingit head nõuannet anda inimesele, kellel on mitu päeva püsinud kõrge palavik ja tal tuleb lihtsalt lasta oodata. Küllap see palavik ise ka ära läheb. Oleks tegu House'i või mõne muu haiglasarjaga oleks mind juba antibiootikume täis pumbatud. Just in case. Tegu on aga päriseluga ning siin ei mul muud teha kui paratsetamooli kugistada või Fervexit jms juua. Mina teen seda viimast, sest see leevendab olemist kiiremini ja kuumad joogid mulle üldiselt meeldivad. Seda ei saa ma aga lõpmatuseni teha. 

Ma ei jaksa enam istudagi, seismisest või käimisest rääkimata. Rohu mõju kaob ruttu ja palavik on kurnav. Peale selle veel hingemattev köha. Joon hästi palju ja söön puuvilju. Vahel suudan ka midagi natuke toekamat sisse suruda, sest ma tean, et tegelikult on seda vaja. Piirdun kahe Fervexiga päevas, sest leian, et palavikuline uni on hea. Puhkus on üldse hea. Pealegi, palavik on ju märgiks, et organism võitleb visalt sissetungijaga ning see on ainult tervitatav. Ma olingi vaikselt juba ära unustamas, mida tähendab haigustega võitlev immuunsüsteem. Tore, et ta tagasi on. Samas, kaua ta üksi ikka vastu pidada suudab...