laupäev, 30. jaanuar 2010

friends

Käisime L-iga niisama jalutamas. Saime üle hulga aja jälle kokku ja rääkisime maast ja ilmast. Paar siidrit ja jalutuskäik talvises looduses. Lund hakkas sadama ning kogu aeg läks külmemaks, aga me ei lasknud end sellest segada. God I've missed this! Nii ammu pole nii hea olnud. 

Lihtsalt mõnus oli sihitult ringi hulkuda ning rääkida sellest, mis sülg suhu tõi. Ilma tsensuurita ning ennast tagasi hoidmata. Mõlemad teame, et need jutud jäävad meie vahele ning keegi teine ei saa kunagi teada. Brought back some memories. Mõnus, lihtsalt mõnus. Kahjuks ei suutnud ma lõpuks talle ikkagi nõu anda, sest pole ise sellises situatsioonis olnud. Ega ka tema mulle oska nõu anda :) Selles suhtes oleme me vist ikka täielikud hädapätakad, aga you live and learn. 



teisipäev, 26. jaanuar 2010

esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Monday comes crashing in and all the world looks grey again

Gummy bears, bouncing here and there and everywhere.
High adventure far beyond compare.
They are the gummy bears.

Roheline tee, kummikarud ja mõnus muusika. Vähemalt on päeva lõpp talutav.

Arsti juures käidud. Õnneks oli bussis soe ja ilm ka soojem. Kogu selle aja, mis ma Tallinnas olin, sadas lund. Ilusat laia valget lund. Laiad helbed langesid tasakesti asfaldile. Nice.

Peale arstil käiku olen ma alguspunktis tagasi. Tuleb kardioloogia osakonnas ikka igasuguseid uuringuid teha jne jne. Põhimõtteliselt tuleb mul kohaliku kardioloogiga, kes mind igale poole mujale saadab, uuesti rääkida. Ainult paar minutit, aga tema jutule saan ma kahjuks alles 4. märtsil! WTF!

Hea uudis on see, et kõik põletikunäitajad on nii korras kui veel olla saavad. I'm a healthy person! *muigab irooniliselt* Ja autoimmuunhaigustega pole ka tegu. Vähemalt analüüside põhjal. Lihtsalt see süda...ma ei teagi, mis tal viga on. Keegi teine ka täpselt ei tea. Mis põhjusel? Mida teha tuleks? Nii palju küsimusi ja ikka mitte ühtegi vastust.

Me käisime emaga väljas söömas ka. Oi milline eneseületamine see ikka on :) Võiksin enda üle vist isegi uhke olla. Kuigi on küll selline tunne, et never again.

Ja inimesed võiksid mu vahtimise lõpetada. Nagu ma ka varem öelnud olen, et astu aga julgelt ligi ja tee juttu. Mul hakkab muidu imelik, kui mingi pool tundi mind vahitakse. Irw, ma olen kuulus :P