Kopsupõletik. Kahepoolne. Siit edasi on ainult hallutsinatsioonid, veri ja kopsutükid. Või siis tervenemine, mis tundub palju ahvatlevam ja tõenäolisem. Palavik on tänu antibiootikumidele nüüd juba õnneks alla läinud. Sitt on ikka olla. Võib-olla isegi sitem kui enne. Peale antibiootikumide krõbistan veel piimhappebaktereid, sest muidu oleks veel suurem jama majas. Ikka kaanin rögalahtistit, sest muidu ei tule kogu see sodi lihtsalt välja. Läheks see kõik juba ometi mööda. Ma ei jaksa enam voodihaiget mängida.
Mulle saadeti karp Rafaellot. Saadeti ka Tweetyga e-kaart, et "get well soon" ja muud jutud. Nüüd on puudu ainult lilled ja õhupallid ning siis olekski kõik nagu ameerika filmis. Oleks ma haiglas, siis tuleks keegi mind vaatama ja roniks minu kõrvale voodisse. Silitaks pead ja ütleks, et kõik saab korda. Ja mu meesarst oleks nii seksikas, et keegi paneks talle lausa mingi hüüdnime ning ema käsiks ta hoovi tõmmata vms. Jah, kõik see on veel puudu.
Ma vihkan seda aeglast piinlemist. Ma vihkan haige olemist. Ma tahan oma elu tagasi. Ma tahan tööle. Ma tahan normaalselt hingata. Ma tahan lihtsalt, et see läbi saaks ja kõik oleks jälle normaalne. Ma ei suuda niimoodi tegevusetult passida. Ma pean teadma, kuidas asjad töö juures tegelikult on. Mind häirib mõte, et kui ma lõpuks ise tööle saan, siis pean esimese asjana kõik oma töövahendid õigesse kohta tagasi tõstma. Ja õigesse kohta tähendab minu jaoks ja minu arvates õigesse kohta. Sinna, kus mu asjad on kogu aeg olnud. Mind häirib teadmine, et nagunii on midagi ümber tõstetud. See ajab mind vaikselt hulluks juba.
