Nõia elu

Volberdage hästi!

Black Ink Revenge

These are crazy, crazy, crazy, crazy nights

Jõudsin ka mina lõpuks üle pika aja jälle välja. Eilne õhtu tõestas aga taas, et mul ei tasu tegelikult klubis käia. No alati juhtub midagi ning teised peavad seda juba normaalseks. (Ma pean silmas sind, Hixi.) Võib-olla oli kõiges süüdi odav vahuvein või siis oli see lihtsalt 13 ja reede järeltõuge. (Kuna shit hit the fan peale südaööd.)

 

Igatahes olen ma veendunud, et mu kingad tahavad mind tappa. Tantsupõrandal lendasin ma korra pikali, niimoodi, et nüüd terve külg valutab ja on sinikaid täis. See on nüüd naerukoht, naerge südamest. Natuke peale seda tulime me ära, kuid minul pikka pidu polnud. Olin natuke maad saanud käia, tuli kingakonts ära. JÄLLE! Vähemalt oli see nüüd teise jala king, sest kingsepapreilid panid esimese ikka üsna kõvasti kinni. Ma pidin peaaegu uuesti pikali lendama. Ei jäänud mul muud üle, kui et tuli kingad jalast ära võtta ning kotti pista. Selle peale ütles üks noormees, kes meid paarkümmend meetrit saatis ja siis tuldud teed tagasi läks, et ma jään haigeks. Ta muudkui kordas seda, näitas oma paistes rusikat ja kordas seda veel. Kui ma nüüd tõesti tõbiseks jään, siis on ta selgeltnägija. Kuigi jah, see ei nõua erilisi sensitiivivõimeid, kuna tee oli märg, vihma tibutas ning ka parajalt mõnus tuul puhus juba.

 

Mõni aeg peale kingade jalast võtmist avastasin aga, et mu käsi on verine. Ülla-ülla, veri oli mu enda oma ning tilkus armsasti koos vihmaveega mööda sõrmi alla. Kui hardcore see ikka on. Arvatavasti rüüstasin ma oma vasakut pöialt siis, kui libedale kivile istudes tasakaalu kaotamas olin. Mul on selliste asjade peale annet.

Nüüd ma siis lakungi haavu ja soovin, et mul oleks räme pohmakas, aga mida pole, seda pole.

Stupid Mistake

talvine kevad

Lilled õitsevad ka vaatamata lumele.

Fashion Of His Love