teisipäev, 29. aprill 2014

Coffee & Wine

Sel nädalal soovitan teile midagi eriti toredat. Pealegi on sellel lool lihtsalt nii lahe video, et lausa patt oleks seda mitte jagada.

laupäev, 19. aprill 2014

Making noise starts with kindergarten toys

Mulle joonistatud merineitsi
Kas teate, kui raske on memory mängus meelega kaotada? No kui ikka vastane on kõigest viiene (või noorem), siis ei taha talle päris pähe teha. Seega ei jäägi peale kaotamise muud üle. Viik ei olnud piisav, ma proovisin seda. Lapsed ikka mängivad võiduni, isegi kolm korda järjest sama mängu. Keegi peab ju võitma ja keegi kaotama, sest nii see elu käib. Vähemalt nende arvates...

Mul oli eelmisel nädalal olla au lasteaias söögitädiks. Nagu ikka, jäin ma lõpuks haigeks, sest lasteaeda minnes jääb alati haigeks. Või olid selles süüdi pikad tööpäevad, sest oma igapäevatöö tuli ka pärast veel ära teha... kes seda nii täpselt teabki. 

Igatahes veab mul selle lasteaias kellegi asendamisega alati. Sel korral vedas kohe eriti, kuna esimesel päeval otsustas üks väike tüdruk oksepurskkaevu mängida. Kujutage nüüd ise ette, kui meeldiv on värsket sooja okset koristada. Pärast desinfitseerimise kõik ära, et teised haigeks ei jääks. Sel korral läks õnneks. 

Kõige imelikum oli minu jaoks näha, mida siis lapsed söövad ja mida mitte. Huvitaval kombel lähevad supid väga hästi kaubaks. Kõige paremini muidugi koos hapukoorega ja seda ka sellise supi puhul, mille juurde minu arvates hapukoor ei käi. Öeldi küll, et nad on kehva isuga, aga iga toidukord küsisid mõned teise portsu juurde. Eks see paari lapse puhul oli natuke nagu mulle pugemine ka, aga lust vaadata, kui lapsed ikka söövad. Tatart ja plovi nad muidugi ei tahtnud üldse, seda ma arvasin ise ka. Seda aga, et nad pitsat ei söö, ei osanud isegi mina ette näha. Küll vaadati seda pitsat alguses nagu imelooma ja siis ei suudetud kuidagi välja mõelda, kuidas seda süüa. Kui pitsakatte pealt ära söömisest ja põhja järele jätmisest ma veel kuidagi aru saan, siis palja pitsapõhja näksimisest küll mitte. Just seda aga üks laps tegigi. Ta kooris kõik hea ja parema pitsa pealt ära ning sõi siis ainult paljast tainast. Aga mis ma ikka imestan, kui kodus süüakse ainult kohukesi ja igasuguseid hommikusöögihelbeid.

Kogu see lasteaias töötamine on tore, aga see on hirmus väsitav. Kui ikka 15-16 last kõik sinuga mängida tahavad, siis käib vedru ikka üsna ehmataval kiirusel maha. No ei jõua korraga kolme mängu mängida, lugeda ja veel joonistada. Viimane meeldib neile veel eriti, sest ma oskan "jube hästi" joonistada. Lillede, pääsukeste ja igasuguste loomade kõrval tuli ka üks Smurfiina paberile panna. Selle üle olin ma ise ka natuke uhke. Lõpuks õnnestus mul lapsed endale ka joonistama panna, sest muidu poleks asi üldse aus olnud. Eks nad ikka ütlesid, et ei oska, aga lõpuks leidsid igasugused toredad tegelased tahvlil aukoha. 

Kahju ainult, et ma haigeks jäin. Ja veel viimase päeva hommikul. Palavikku oli peaaegu 39 kraadi ja ninast tuli paksu kollast löga. Liha oli nõder ja lõpuks hakkas kurk ka valutama. Ma oleksin end tegelikult kohale ka vedanud, ennegi palavikuga tööl käidud, aga siis oleks lapsedki haigeks jäänud. Ma võin vahel õudne nõid olla, aga lasteaialapsi ma nakatama ei roni. Mis sest, et nemad mind esimesena nakatasid. Nüüd aga olen oma külmetusest jagu saanud, nädal on möödas ka. Kõige hullem oligi eelmine nädalavahetus, mil ma peale magamise ja vegeteerimise muud eriti ei teinudki. Eks keha teab ise kõige paremini, millal puhata vaja on.

teisipäev, 15. aprill 2014

God is Good

Mõnus rahulik lugu sellesse nädalasse siis ;)