reede, 22. juuli 2011

Give me brandy or give me cheap wine

Kui magamiseks on liiga palav, siis loe raamatut. Kui enesetunne pole kõige parem, siis joo odavat veini, mis sind higistama paneb... nagu 32 kraadist juba ei piisaks. Hurraa, elagu suvi ja tema toredad kuumalained!

Ma vihkan seda kuumust. Ma ennem kannatan tõepoolest talvel seda krõbedat külma, kui et suvel palavust. Muidu poleks vigagi, aga siis ei saa ma üldse magada ning pea on ka kogu kuradima aeg paks. Roniks hea meelega lihtsalt veevanni ja oleks. Oleks vee sees ja üritaks kõrgele temperatuurile mitte mõelda.

Nii väga tahaks midagi kirjutada, aga kõik on seal sees sügaval kuskil kinni. Ehk siis saan kirjutada, kui jahedamaks läheb. Luuletuse või jutu või... Midagi joonistada ka pole eriti saanud. Niimoodi on raske elada. Naeran küll, et muusa on mu jätnud, sest ma pole enam nii kuradi depressiivne, aga see ei saa ju ometi tõsi olla. Ei saa ju?

Kui see tõsi oleks, et üritaks ma peaaegu kogu ööd lugedes veeta, et mitte tuld kustutada. Nii, kui tule kustu panen, hakkan nutma. Vähemalt nii on olnud viimased kaks ööd. Kui ma isegi teaks, mille pärast ma töinan.

Vahel soovin, et meil oleks vann. Meil pole isegi veevärki, on vaid kaev, mille vesi peale paari ämbri väljapumpamist hallikaks muutub. Vähemalt pole see enam kusekollane ning selles ei leidu konni. Kui meil oleks vann, siis ma paneks klassikalise muusika valjult mängima, roniks sooja vanni ning lõikaks veenid läbi. Küll oleks stiilne viis siit ilmast lahkumiseks. Kas pole mitte hea, et meil vanni pole?

Nii ma joongi siin odavat veini. Kui ma seda ei teeks, kannataksin ma peavalu käes ning ütleks kellelegi halvasti. Seda ma ei taha. Vahel on mul tunne, et elan närvivapustuse ääremail. Kohe-kohe ütlevad viimasedki pingul närvid üles ning kõik läheb persse. Arvatavasti seepärast ma olengi nii haige kogu aeg, et kõike endas hoian.

Telekas mängib "Kevade".

kolmapäev, 20. juuli 2011

I self-medicate with tea

I got my own remedy
I self-self-medicate with tea
Boom
It's chamomile
Yeah

Ainus asi, mis ma eile (kella järgi üleeile) suutsin teha, oli poes käia. Mul oli ingverit ja muna vaja. Ma oleksin nii mõndagi teha saanud, kui igakuine külaline poleks mind peaaegu halvanud. Seetõttu oli mul tegelikult ka ingverit vaja. Nimelt aitab sellest tehtud tee valu ja krampide vastu. Jah, naised, hakake nüüd päevade ajal ingveriteed jooma.

1 sl hakitud värsket ingverit
1 sl kummelit
250 ml vett (oli vist 250)

Igatahes tuleb ingver ilusti vette panna ning siis 5-10 minutit tasasel tulel keeta. Seejärel pott/pann/kastrul/jumal-teab-mis-muu-anum pliidilt tõsta ning kummel lisada. Lasta 10 minutit kaane all tõmmata ning siis kurnata. Lisage mett või suhkrut ning jooge rahus. Loomulikult võib seda teed muul ajal ka juua.

Mina sain selle retsepti mingist raamatust, aga ma olen kindel, et internetist leiab ka hästi palju erinevaid ingveritee retsepte. Kindlasti on tal ka palju teisi häid omadusi, nii et tasub ingverit tarbida.

Ja nüüd tagasi selle juurde, miks ma üldse ingverit ostma läksin. Ma vihkan seda, et vahetevahel tabavad mind nii laastavad päevad, et jube. Pea on paks, kõht valutab ning verejooks on ka normist suurem. Tegelikult oli see alati nii, kui mul kuupuhastus üldse hakkas. Viimasel ajal tundub asi jälle samamoodi minevat. Mulle üldse ei meeldi, aga eks viimasel ajal ole palju stressi olnud. See ka mõjutab.

Siinkohal palun nüüd kõigi blogilugejate käest vabandust, et sellisest asjast üldse kirjutasin. Tegemist on siiski millegipärast tabuteemaga. Kui keegi suudab mulle ära seletada, miks see nii on, siis teen ma talle pika pai. See on samamoodi tabu nagu see, et naisel on jalad või kaenlaalused karvased. Võdistate juba õlgu, jah? Loomulikult, naised ju on siidiselt siledad, ei krooksu ega peereta, ei käi kusel ega sital ning kohe kindlasti ei voola meie kehadest korra kuus välja emaka paksenenud limaskest koos viljastamata munarakuga. Ja jõuluvana on olemas.

Võib-olla ületasin ma taas mingi piiri, millest üle astuda ei tohi, ükskõik kui avameelne sa ka olla ei taha. Samas võivad kõik kuradile käia, kui tahan, kirjutan siin verisest kõhulahtisusest või postitan pilte oma oksest. Või oleks viisakas end mingitesse raamidesse suruda ning alati poliitilisest korrektne olla?

laupäev, 9. juuli 2011

No, I won't forget that I'm a country girl

Juhul, kui mõni veel aru pole saanud, siis elan ma talus. Ilusas looduslähedases kohas linna külje all. Lähimad naabrid on paarisaja meetri kaugusel. Julgelt võib väita, et ma olen läbi ja lõhki maatüdruk.

Minu suve juurde kuuluvad metsmaasikad ja muulukad, lambakarjas käimine, heinategu, pääsupoegade sirgumine, peenarde rohimine. Sekka ka mitmete kiletiivaliste tapmine, aga see kuulub igaühe suve juurde. Vähemalt ma arvan nii.

Viimased paar päeva olen palju aega kadakate vahel veetnud. Nimelt ei pea meie lambaid see okastraataed ning neil tuleb silma peal hoida, et nad kuhugi paha peale ei lähe. Põõsaste vahel on rahulik istuda ja lambad söövad siis ka palju rohkem, kui sa nende läheduses oled. Nagu kavatseksid sa nende eest rohu ära süüa. Täna õnnestus kotkast näha. Too tiirutas kadakate kohal nii rahulikult nagu polekski seal inimest olnud. Nojah, tavaliselt ei olegi. Tegi paar tiiru ja kadus mere poole.

Käisin täna ka vanades maasikakorjamiskohtades vaatamas, kuidas tänavu lood on. Enamus kohti kasvab iga aastaga üha rohkem rohtu ning maasikaid jääb aina vähemaks. See-eest leidsin palju muulukaid. Suured, küpsed muulukad. Muulukad kasvavadki kuivade ilmadega paremini kui maasikad. Kuigi tehniliselt on ka nende näol tegu maasikatega. Tore nostalgia tuli kohe peale, kui sai vanu lapsepõlvest tuttavaid radu tallatud ja ühelt marjaplatsilt teisele mindud. Ega tihti enam selle jaoks aega ole ju.