teisipäev, 29. september 2009

of course some medication would be wise

Mul on mõned karbitäied rohtusid nüüd. Antibiootikume kirjutati. Loomulikult meeldib mulle neid tabletikesi kogu aeg krõbistada. Kellele ei meeldiks...

Köha jaoks ostsin mingid lahustuvad tabletid. Mulle meeldib tavaliselt nende vees lahustumist vaadata. Olen jah imelik, mis siis. Kuigi ma arvan, et see meeldib tegelikult paljudele.

Timmu elab sõna otseses mõttes mu kaela peal. Päris raske on tegelikult :) Aevastab ja siis jälle sikutab juustest jne jne jne. Väike elukas.

Käisin isegi raamatukogus ära. Poes käisin ka, ostsin uued tennised. Üks kolmandik rahakotis olnud rahast läks aga rohtude peale. Hea, et seda seal rahakotis üldse oli. Pärast pidin pool tundi bussi ootama. Ma kujutan ette, et võisin nii mõnegi ära hirmutada. Surnukahvatu tütarlaps musta mütsiga. Ma nagunii nägin välja selline, et kukun kohe kokku. Tunne oli ka selline. Ärkasin, tormasin bussi peale ning siis töllerdasin veel linnas ringi. Polnud midagi söönud ega joonud. Bussipeatuse poole minnes oli küll tunne, et kohe-kohe läheb pilt taskusse. Linnatänaval minestamine on loomulikult see kõige parem idee. Ma kujutan ette, et oleksin ilusti-kenasti kiirabis lõpetanud. See veel puudu...

Istusin peatuses ja vaatasin inimesi. Väljas on nii kuradi külm ja kohutav tuul tekitas tunde, et kohe lendan minema. Pakkuge, mida ma nägin. Naisi miniseelikutes ja lühikestes jakikestes. No tule taevas appi! Nii loll ei saa ju olla! Ei no, tegelikult saab, aga seda on raske uskuda. Ja veel küpses eas!! Mina käin juba pikemat aega mütsiga ning õhtupoolikul välja minnes on ka kindad käes. Olen mina imelik või on teised?

P.S. Ma ei saa sellest enam üle...

saage tuttavaks!

See on Prints Tiny Tim ehk lühidalt Timmu.

Loomaarst ütles, et Timmul võivad ussid olla. Ussirohu andmine aga ei läinud nii libedalt, kui arvata võiks. Tegelikult ei läinud see kohe üldse. Eks me proovi siis uuesti.

Talle meeldib millegipärast ikka kohe väga arvuti juures magada. Päeval magas isegi klaviatuuri peal. Seepärast otsustasin isegi msn-ist välja logida. Ma poleks nagunii kellegagi rääkida saanud :D

Kata on nagu kuri võõrasema, aga ta ei tule selle rolliga hästi toime. See tähendab, et ta polegi nii kuri, kui alguses arvasime. Eks ole asi ainult ajas, mis kiisudel teineteisega harjumiseks kulub. Timmu oli täna küll tähtsust täis ning otsustas Katat uudistama minna. Päeva lõpuks oli üks öökapil ja teine voodi otsa peal. Niimoodi vaadati siis tõtt. Praegu magatakse küll erinevates tubades, aga kui ma magama lähen, võtan selle väikese siit laua pealt ka kaasa :P

reede, 18. september 2009

why can't i be normal?

Külmavärinad, järelikult on külm. Eks ju? Nutta tahaks, sitaks nutta tahaks. Lihtsalt lahinal nutta, et pisarad kõik selle sita ära uhuks. Selle sita, mida ma eluks nimetan. Või õigemini teised nimetavad.

Ma ei tea, kuidas ma suutsin terve tänase päeva nii kuradi perse keerata. Tegelikult ma vist isegi tean. Mul on eriline anne. Ma suudan ka kõige ilusama päeva täielikuks pasaks muuta. Õnneks sel korral oli päev juba algusest saadik jama. Polegi vaja end väga palju süüdistada.

Mingil imelikul kombel teen ma muudkui asju, mis mulle kohe kuidagi kasulikud olla ei saa. Kõige kohutavam selle juures on vist tõsiasi, et ma tunnen end veel selle juures üpris hästi. Eriti neid asju tehes. Peale seda aga hiilib vaikselt ligi häbi ja seejärel süütunne. Kuradi mõrrad! Minu poolest võiksid nad vabalt olemata olla.

Kui inimesed mu toitumisharjumusi kõrvalt vaataksid, siis enamus saaksid vist krambid. Jah, asi on nii hull, aga ma ei saa sinna midagi parata. Kui hommikul peale müslibatooni või tassitäie rohelise tee midagi sisse ei lähe, siis ei saa ju ennast sundida. Minu portsjonid on teiste omadega võrreldes üliväikesed, aga ikkagi lõpetan ma alati viimasena söömise. Nokin seal taldrikus nagu vares sitahunniku otsas. Mõni saaks kreepsu, kui teaks, et ma ei armasta suhkrut ega üldse magusat. (Jah, need müslibatoonid pole õnneks nii magusad.)

Kujutage ette, kui noormees mulle kommikarbi saadaks, siis mina saadaks selle tagasi. Juurde lisaksin loomulikult, et ma ei armasta magusat, šokolaad teeb mu naha jubedaks (mis ei ole tegelikult tõsi) või et ma ei taha inimest, kes mu paksuks sööta tahab. Midagi jubedamat ei saakski vist enam olla. (Tegelikult saab ikka küll.)

Mulle ei tasu ka lilli kinkida. Mida ma ikka nende laipadega peale hakkan? Ning potililledega on nii, et ma tapaksin nad nagunii oma egoismi ja hoolimatusega ära. Egoismi? Täitsa perses. Oleks ma natukenegi egoistlikum, ei saaks kõik mulle niimoodi pähe istuda. Mu elu oleks siis vist lill...

Samas olen ma liiga hea ning tulen kõigile vastu. Teen seda ja teen toda. Aitan üht ja aitan teist, aga see ei tähenda, et mind aidataks. Millegipärast on enamus mu ümber võtjad ja mina olen siis see loll andja. Muudkui annan ja annan ja annan mitte midagi vastu saamata. Ega ma tegelikult ootagi palju. Kuigi võib-olla on mõni abikäsi või toetav sõna tõesti liiga palju palutud.