teisipäev, 8. aprill 2008

It's a perfect crime

Siin ma nüüd olen. Peaks paar asja vist selgeks tegema. 

Esiteks: kui mu jutt seosetu tundub, siis ta arvatavasti ongi seda. Ärge pange pahaks, enamuse ajast olen mingite ravimite mõju all. (Vähemalt veel praegu.) 

Teiseks: kommentaarid on teretulnud. Jumaldan kriitikat! 

Kolmandaks: vahel olen liiga optimistlik, teine kord jälle liiga pessimistlik. Tujukõikumised... 

Neljandaks: kirjutan, kui aega saan või kui mingi ilgelt hea idee tuleb. (See võib juhtuda tihti või väga, väga harva.) Ja kindlasti, kui mu igavas ja mõttetus elus midagi põnevat toimub. 

Viiendaks: kahtlen, et keegi üldse minu blogi lugeda tahab, aga tasub ju proovida ;) 

Kuuendaks: vahel lihtsalt esitan lollakaid küsimusi, millele loodan vastuseid leida. 

Seitsmendaks: mu elus on praegu imelik aeg ning sellest ka see suur vajadus blogi pidama hakata. 

Kaheksandaks: pean tunnistama, et need punktid võivad aja jooksul kehtivuse kaotada ning neid ei tasu liiga tõsiselt võtta. (Ma polegi liiga tõsiselt võetav isik.) 

Üheksandaks: kui arvate, et kirjutan siia 10 punkti, siis eksite. See üheksas ongi viimane! 

Nüüd, kui need kaela pealt ära saadud, võin öelda (õigemini kirjutada), et kõige isiklikumad asjad on kirjas minu ilusas roosipildiga kaustikus, mis on mu madratsi all ...