Olen sel nädalal elanud vee, paratsetamooli ja õunamahla peal. Ei noh, nii hull see asi pole, sest ma ikka olen üritanud tahket kraami ka manustada. Edukalt. Siiski, vedelikutarbimine on oluliselt tähtsamal kohal olnud.
Kõik algas ühel vaiksel esmaspäeva pärastlõunal peavaluga. Teisipäeva hommikul kell viis oli ka palavik platsis. Vähemalt siis panin ma esimest korda kraadiklaasi alla ja paar pügalat üle 39 ta näitas. Päeval helistas ema mingi aeg kiirabisse, kuid suurt abi sealt ei saanud.
Kolmapäeval helistas ema uuesti kiirabisse, sest kraadiklaas näitas juba 40. Õnneks oli peavalu selleks ajaks kadunud. Sel korral tuli tunni aja pärast ka auto kohale. (Neil oli mitu väljakutset üksteise järel.) Tegid kohapeal oma mõõtmised ära, andsid paratsetamooli ja viisid haiglasse. Ja nii ma veetsingi järgmised 5 tundi umbses päevapalatis. Võeti vereproovid, tehti EKG, isegi röntgenis sain korra käia. Kuulati kopsu, vaadati kurku, kästi pastakat jälgida jms. Kõigi testide ja vestluste tulemusena otsustati, et küllap mingi viirus on. No ma ei tea, mulle on kogu see kõrge palaviku värk veel suhteliselt uus teema, sest aastaid kulgesid mul absoluutselt kõik haigused palavikuga 37,4. Siiski tundub 40 viiruse jaoks liiga palju. Igatahes tilgutati mulle 2 korda rohtu otse veeni, mis lõpuks palaviku ka kolinal alla tõi. Haiglas näitas viimane kraadimine 37,4.
Nii ma siis ravin oma palavikku, sest midagi muud mul ravida pole. Õnneks pole täna seda palavikku ka enam eriti. *ptüi-ptüi-ptüi* Kui oleks, siis seda siin ma ei kirjutaks. Jõudu lihtsalt ei jätkuks. Kuigi jah, ega seda jõudu praegugi palju ole. Olen üks tühjakspigistatud sidrun. See ei ole hea tunne, aga vähemalt pole mul külmavärinaid. Ja ma ei higista. Kuna ma röntgenis käisin siis, kui ühe portsu rohtu olin kätte saanud, siis olid mu riided kõik läbihigistatud. See tädi seal arvas küll, et ma endale seal haiglas ühe korraliku kopsupõletiku külmetan niimoodi. Et kui enne ei ole, siis pärast on ikka.
Kiirabi pean ma uuesti kutsuma endale aga juhul, kui süda jälle kloppima hakkab. No ma ei tea, see on meil ka juba justkui läbitud teema. Põhjalikult läbitud teema. Kõige toredam oli muidugi see, kui öeldi, et tegu pole millegi eluohtlikuga. Alati on hea teada, et elu pole ohus, eriti siis, kui päris täpselt ei teatagi, mis viga on. Diagnoosina pandi aga kirja täpsustamata äge neelupõletik. Muide, kurk ei valuta mul siiamaani.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar